Mauritiuse köögist I

Mauritiusel jõudes üllatas meid maitseainete küllaltki leebe kasutamine, ennekõike aga toitude magesus. Tagantjärele oleme arutlenud, kas mitte meie endi rohke higistamine ja seeläbi kehast soola kaotamine ei pane meid tundma toite magedatena.

Mauriitslased on kõik saare elamisloaga elanikud, aga nende palett on kirev. Ühe mitmendiku moodustavad ka hindud. Nii sattusime peale ja kohe ka proovisime india tänavatoidu – samosasid ehk kartulipirkuaid. India samosadest olen kirjutanud oma varajasemas India blogis. Kuid Mauritise samosad on kolmnurksed filotaignast kartulitaskud, mille valmistamisel ei ole kasutatud grammigi vürtse. Jah, on putkasi, kus vürtsikat kastet tõstetakse juurde. Rohelist tšillikastet serveeritakse ka kõikides söögikohtades toitude kõrvale, aga seda ei kasutata toidu valmistamisel. Lisaks on teisigi India kultuurist pärinevaid rasvaseid küpsetisi – omletiga immutatud sai, saia ja köögiviljade mass ning taigen erinevate täidistega, meie sõime nt maisitäisidega. Üldiselt on valik kesine ning võrreldes india tänavatoiduga igav ja plass.

Mauritius1

Mauritius on erinevate kultuuride ja mõtteviiside kogum – nii kohtab lõunamaist laiskust kui euroopalikku kultuuri. Süüa saab siin ainult kindlatel kellaaegadel. On kohti, mis on küll lahti, kuid ametlike söögiaegade (lõuna ~12.00 – 14.00, õhtusöök ~18.00 – 22.00) vahel saab ainult kerged suupisteid. Enamus söögikohti ning poode ongi siis kinni – kõik puhkavad. Nii, et kui kell kolm palaval päeval peaks tulema peale õlle isu, siis naljalt seda ei leia ja isegi mitte pealinnas Port Louisis.

Kuna saart külastab suur hulk turiste, kes omab siin ka villasid, siis kehtivad siin teatavad puhtus-standardid: prügi vedelab maas minimaalselt ning tänavatel tervitatakse üksteist.

Tööjõud on siin odav, paljude tööde jaoks on eraldi inimene – kes kaalub puuvilju, kes võtab vastu kaardimakseid, kes pakib toidu kotti.

Mauritius

Loodus laulab ja lokkab. Hommiku unest virgutavad sadade erinevate lindude sädin ning vidin. Ühel ööl nägingi unes, et terve tuba oli erinevaid linde täis, sh Maurituse sümbol dodo, kes ehib pea iga suveniiri ning rätikut, salli.

Peale rikkaliku linnulauluvaramu kohtab siin ka sisalikke, pea iga kord mõnd kapiust avades näed mõnda saba vilkumas ja minu reageering sellele on garanteeritud: on pisemaid, noid kohalikke, ning suuremaid ja rohelisi, noid sissenännanuid Madakasgarilt.

Advertisements

One comment

  1. Pingback: Black angus, veise marmorliha ning tallekarree | küllusesarv

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: