Mauritiuse köögist II

Sama müstiline kui Di Caprio “The Beach” on ka Mauritius – saar, kus kõik on võimalik või siis peaaegu. Kodakondsuse saab taotleda alles 10.ndal saarel elatud aastast, alles siis saad endale osta maad või soetada maja. Hetkel just suuresti turismile rajatud riik võib endale lubada nii mõndagi – auto ostul pead alati lisama müügihinnalae 125!%. Nunnu.

Mauritiuse on koloniseerinud nii prantslased kui inglased. Prantslaste ajast oli jäänud ka croissanti (hääldus!) kultus, neid võib kohata pea igas söögikohas. Siiski on prantslased “koloniseerinud” ka ühe kohalike saiapoe Pointe aux Canonniers`il ja nii on see täiesti õitsele puhkenud. Kuigi saiad, salatid ja koogis on kohalike jaoks kallid, leidub seal küllaldaselt turiste, et täita leti ees looklev saba ja lauad nii kohviku ees kui sees. Leti valik on imeline ja hea. Kohalik boulangerie on hea näide sellest kuidas kvaliteet on hinnas ning nõutud. Tõesti!, hea maitse jääb keelele ja jäädki seda hiljem otsima.

Mauritius2

Sama populaarne nagu Eestis on lõhe, on Mauritiusel marliin, seda kohtab kõikide kohvikute menüüdes, põhiliselt küll suitsutatult. Poelettidelgi on ta esindatud just viimasel kujul – õhukeste viiludena vaakumpakendis.

Kuigi kohapeal on võimalik osta mõningal määral värsket kala, siis reaalsus on, et kohalikud on kala väljapüügikvoodid müünud maha ja nii eksporditakse püütud kala kõik välismaale ja siis imporditakse see jällegi külmutatud kujul sisse. Geniaalne! Nii tasub söögikohas alati küsida üle kala sort, et mitte sattuda külmutatud lõhe peale.

Taavi mobiiist 25.032

Külastated Port Louisi turgu oleks me oodanud rohkem, ehk ei olnud me kõige paremal turul ja sattusime vaid köögivilja väljanäitusele. Siiski, saime vihjeid, et sellised need turud enamasti ongi.

Muuseas, Mauritiusel tohib müüa vaid kana, kes on saanud vähemalt 60 päeva värske õhu käes trallida!Mauritius3

Neli päeva puhkasime saare läänekaldal Tamarina hotelli kõrval, oma uute sugulaste suvilas. Kui muidu kaitseb saart korallriff, kust ei pääse üle ei haid, ega suured laine, siis sel kohal kaitsekiht puudub ning saar puutub ühte võimsa ookeani ja selle stiihiaga. On täiesti hullumeelne, et istudes põlvekõrguses vees, ei suutnud ma ennast kontrollida – laine laks oli nii tugev ja võimas, et rullis mind mööda kallast edasi ja tagasi. Veelgi hullem, olles harjunud rahuliku Läänemere rütmiga, tekkis hasart minna piiluma tõelisi laineid ja nii me sukeldusimegi ookeani seiklusesse, millest mina väljusin värisevate jalgade ja puperdava südamega – lained olid nii võimsad ja kui kord sinna valesti siseneda, siis raputab see korralikult läbi, enne kui sealt pääsed. “Noh, kas jäite pesumasinasse ka kinni?” küsiti meilt hiljem. “Jaa”, noogutasin nüüd juba elutargalt…

Läänerannikul leidus muudki põnevat: kuna meil autot ei olnud, siis liikusime põhiliselt jala, vaid korra kasutasime taksoteenust. Jala Mauritusel liikuda ei ole kuigi põnev –  nimelt, seal puuduvad kõnniteed ja promeneerimise lust on asendunud ebamugavustundega, mida põhjustavad parempoolne liiklus ja trampimine sõiduteel. Niisiis, poodi läksime me hoopis piki randa ja tee asemel ületasime hoopis jõge. Esimestel, mõõnapäevadel, ulatus vesi vaid reiteni, siis järgevatel tõusis juba üle rinna. Oli üli sürr, aga veelgi veetlevam käia õhtul restoranis ning siis libistada kleit pihalt ning tantsiskleda ihualati täiskuuööl oma armsamaga ookeani ja jõe ühtimises.

Päevast poeskäigust on video siin!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: