„See on tavaline mao äär“ ütles mu armsam, kui ma parasjagu suure lusikatäie suppi olin suhu kallanud. „See siin on täiesti inimliku maitsega supp, muidu magu on ikka lehkav.“ Kuigi ma teadsin, mida söön, tegi leem selle jutu peale suus uskumatuid trikke, ega soostunud alla minema.
Siiski, Poola köök on tore – sügisel lähen kindlasti puravikule, sest minu vaimustus kuulub pelmeenidele hapukapsa ja puravikega. (Milline mõnus mõte jõulukapsa ülejääkidega tegelemiseks !). Poola pelmeenide eripäraks on nende söömine hapukooreta, kuid sooja rasva ja kõrnetega. Lihtsalt õlut tuleb kõrvale juua, siis ei ole kastet tõesti vaja.
Toidu kõrvale serveeritakse enamasti kausikestega hangunud rasva kõrnetega – kellele siis puhas rasv ei maitseks? 😉 Eestis ma sellistes kogustes searasva endale elus sisse ei ajaks, aga kus sa saad ennast siin tagasi hoida?! Selle tulemusena jätsingi ma jaanilaupäeva õhtusöögi vahele, sest olin rasvaga liiale läinud nagu rebane Onu Remuse muinasjutus.
Aga eripära, mis mind tõeliselt lummab, on kohtumine pardilihaga, mis on serveeritud moosi ja küpsetatud puuviljadega. Ma hakkan alati mõnust nurruma kui soolastesse roogadesse on pugenud magusad noodid, see võtab lausa kräunatama!
Lisaks toidule soojendavad südant siin ka hinnad, nii et jõuab ikka mõnuga prassida!
Kui see, mida ma teen, meeldib teile, hakake fb-s minu lehe Maria Aleksandrovna jälgijaks! Sellega rõõmustate mind väga 🙂 Instagrammis on minu konto kyllusesarv ja youtube`s kanal Maria Aleksandrovna.
Küllusesarv 
Pingback: Ukraina – seened, samagon ja salo | küllusesarv
Pingback: Kaunis Krakow | küllusesarv
Pingback: Gruusia köögist V (supid ja kastmed) ja elust külades | Küllusesarv