Päike teritas kiiri ja veeretas päeva lõunasse. „Pastat, pastat“ hõikas mu hing juba päris mitmendat korda sel kuul. Peale seda kui meile asus elama Divella tagliolini 92 ei ole mul enam asu. Nii tänagi – korra vaid mõlkus see meelel ja kohe ka kapis krõbistas pakk.
Seega läksin aeda ja kutsusin endaga lustima vanad kamraadid – küüslaugu ja peterselli, sest kohe hakkas valmima Tagliatelle Aglio E Olio. Kui originaalretseptis annab särtsu ka punane pipar, siis minul haaras aias varbast hoopis murulauk, kes juba ammugi kuulutas, et talle pööratakse liiga vähe tähelepanu. Täna annab värvi ja vurtsu just tema. Ja õige ka!
Lasin pasta keema ja hakkasin ülimad ürdid – ikka maitse järgi ja pigem mõnuga rohkem! Kui originaalis seltsib teistega koos vaid parmesan, siis seekord lausa lunisid ennast kampa ka kaks viilu Eesti Juustu – ütlen ausalt, mina kätt ette ei pannud.
Kui pasta oli valmis, siis üleliigne vesi otsustas lahkuda ja teed anda edasistele toimingutele – kõik hakitu hüppas koos pastasse hullama – kergelt andsin ka gaasi, et vähendada küüslaugu käredust kõhule. Viimastena liitusid oliiviõli ja küüslauguõied.
Päike teritas kiiri ja paitas mu kõhtu.
Küllusesarv 