Lääne-Ukrainast, söögist ja mineraalveest

Liikusime mööda Ukraina läänepiiri Moldaavia suunas. Riik on suur, kultuur on avar ja tee peale jäi nii mõndagi. “Lähme joome mineraalvett, see turgutab meie vaimu ja keha” tegi kallim ettepaneku. No miks mitte, mineraalvesi on ju tore!

Terve Truskavetsi linn on mineraalvee turismile üles ehitatud. Erasektoris äri õitseb – uued ja uhkemad hotellid ja võõrastemajad aina kerkivad, samal ajal kui linna tänavad on nii aukus nagu folkari villased sokid. Vastuolu missugune, ka linna peaväljaku ääres asuv mineraalveevõtukoht nägi välja väga räämas, samas vett said võtta kõik tasuta, ning kaasa ostmisvõimalus puudus.

Mineraalvesi pärines kolmest erinevast kaevust – Maria, Sofia ja Naftusia. Viimane vesi haises ja maitses sama hullusti nagu muda sees püherdava jõehobi hingeõhk. Põnev oli see, et vett tuli nii külmast kui soojast kraanist. Aga eks see üks harjumatu asi ole, juua sooja, ilma gaasita mineraalvett 🙂

Ukraina2

Linnast liikusime maale ja sealt pärineb ka minu elu suurim kitši kogemust. Saabusime külla – pikka tolmusesse ridakülla, nagu nad seal kõik on – ühel pool tolmune külatee, teisal lagunenud laudad ning äkki, keset seda kaost on püstitatud loss. Ja millist kulda ja karda see endas peitis! Ruumid on suured ja kõrged ning kõikjal läikis ja sätendas. “Mnjaa, slaavi temperament” muigas mu kallim.

Vaagnal tüüpiline kala assortii – suitsutatud forell ja võikala, punane kalamari ning krevetid.Ukraina7

Kahjuks sellist vähemal või rohkemal määral toretsevat “plastmassi” oleme sellel ja eelnevatel Ida-Euroopa reisil kohanud paljugi. Võrreldes eelmise Ukraina reisiga jäid meie toiduga kohtumised tõeliselt kahvatuks. See eest on soe ja on soodne! Kas ka moodne?

Kuid siiski, siiski. Nimelt õnnestus meil kilomeetreid väga halba teed väga vales suunas sõita. Auhinnaks vastupidavuse eest sattusime täielikku imedeaeda (Sviatoslav)– söögikoht koosnes peamajast ja väga hoolitsetud aiast, milles asusid pisikesed paviljonid, mis olid üksteisest delikaatselt eraldatud. Mulle väga meeldib selline kontseptsioon. Eestis on tänu heitlikule ilmale seda keeruline järele teha. Samas talvisel Armeenia reisil einestasime sarnase ülesehitusega söögikohas, kus pisikesed kabiinid olid klaasitud ja küttega. Ukraina5

Lõunaks sõime Ukraina borši, rassolnikut ja rahvuslikke kartulikotlette derunisid.Ukraina6

Ukraina toitudest kohtusime sellel reisil ka Ukraina peki – saloga, mis on imeline võie peenestatud pekist ja küüslaugust. Salot tuuakse lauale nii nagu Eestis maitsevõid. No tõesti, kodus mul ei tuleks pähegi hakata kahe suupoolega searasva sööma, aga Ukrainas on see nii hea, et tundub patt see järgi jätta.

Kui Armeenias õnnestus meil pea igas söögikohas süüa sterletit (tuura väike sugulane), siis Ukrainas pakutakse tavaliselt forelli ja kuldmerikokre, vahel ka karpi. Sellel reisil proovisin korduvalt ka jänest – valges kastmes koos šampinjonidega.

Kui Eestis on söögikohtade istutuskastides reeglina ilusad värvilised lilled ja siugjad kõrrelised, siis Ukrainas kohtab palju ka tavalist orasheina ja rohelist sibulat.

Ukraina4

Vastupanu Venemaa suhtes kohtab vaikselt siin ja ka seal.

Ja mis siis veel?

  • Kütus on odav
  • Tööjõud on odav. Nii kasutasin mina võimalust värskendada frisuuri.
  • Teed on kohati väga auklikud ja tuleb arvestada ajakuluga.

Nii, et mis siis muud, kui Ukrainasse malet mängima!

20170529_193712

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: