Neile, kes liiguvad Valga kaudu Riiga soovitan head ja tõeliselt õidepuhkenud söögikohta: Valmiermuiža.
Jaa, just seesama koht, kust tuleb ka Valmiermuiža õlu 🙂
Kui veel mõned suved tagasi oli sealsesse vanasse mõisa rajatud lihtne restoran armsa pubi-menüüga, siis nüüdseks on see tõeliselt õide puhkenud – sellest on kujunenud igati šikk ja väjapeetud söögikoht. Ja mis põhiline – on võimalik proovida mitut sorti head Läti õlut. Autojuhid saavad seda aga väga mõistliku hinnaga sealtsamast poest kaasa osta.
Kogu menüü oli maitsete poolest väga lihtne ja aus – kasutatud oli kohalikke Läti maitseid ja need olid nii oskuslikult esile toodud, et natuke lausa häbi hakkas enda ees, et kuidas nad kül suudavad nii lihtsate maitsetega üllata ja kuidas ise ei ole selle peale tulnud… Aga loomulikult on see illusoorne, sest selleks, et panna kõik need maitsed omavahel tööle on vaja head taipu ja suurepärast maitsemeelt.
Esmalt toodi lauda tuhaleiba, mille sees olid ploomi- ja aprikoositükid. Need andsid niigi kohevale leivale veelgi värskust ja aktsenti juurde. Ma kahjuks ei tea, kuidas tuhk maitseb, kas leivas olev kadakamarja maitse oli kadakamarjadest või oli see hoopis tuha maitse. Kuigi leib oli imeline, siiski peale mitut ampsu tundisn kuidas tuhk hamba all krigises… See kõik oleneb hammaste tundlikusest, sest kõrval lauas istuv Läti noormees vohmis seda seda vägagi hoogsalt.
Kõrvale serveeriti võid, mille punast lisandit me ei tuvastanudki, kuna sellel tegelikult puudus maitse.
Eelroaks tellisime venison, spruce, apple, beat, turnip, fennel ehk lihtsamalt tartar. Rebitud veiseliha oli segatud peeneks hakitud keedetud punase peedi ja apteegitilli seemnetega. Tartar ise oli kaetud õhukeste ümmarguste õunaviiludega. Ülejäänud komponentidest oli tehtud šikid krõpsud, mida serveeriti kohviubadega täietud kausikestes. Otsest maitset me neil ei tuvastanud, aga nii kerge tekstuur ja mõnus krõps olid …
Vahekäiguks toodi granita – hapukapsamahlast. See üllatas meeldivalt oma kodumaise tooraine valiku ja lähenemisega. Ka maitse oli väga hea!
Pearoaks valisime koha ja veise:
Mõlemad road toodi lauda mitmel nõul – pearoog eraldi taldrikul ning lisandid väikestes kaussides. Kastme aga serveeris kas peakokk ise või vanemteenindaja.
Veiseliha oli toredalt toores ehk medium rare ning sobis suurepäraselt jõhvikakastmega. Lisandiks oli kõrval peedi carpaccio ja püree kartulist.
Viimase aja toidutrendid: pearoog on serveeritud kahel kujul – fileena ning paneerituna ja pallliks friteerituna.
Nii kohtasin seda Pärnus Rannahotellis, kus ma sõin metspardifileed ja confit palli, siis Valmiermuižas oli selleks koha, mida lisaks fileena serveeriti ka frititud pallina.
Lisandina oli kala juures roheline kapsaleht ning pastinaagipüree.
Teise trendina kasutatakse viimasel ajal tuhka. Ka nt Maitsva Tartu raames on Ylicoolil tuhaga värvitud püreed pearoa lisandiks.
Kel vähegi huvi hea toidu ning maitsva õlle osas, tasuks seal läbi minna ja nuusutada – et mida need lätlased seal ka teevad?
Kui see, mida ma teen, meeldib teile, hakake fb-s minu lehe Maria Aleksandrovna jälgijaks! Sellega rõõmustate mind väga 🙂 Instagrammis on minu konto kyllusesarv ja youtube`s kanal Maria Aleksandrovna.
Küllusesarv 