Armeenia küla Tsahkadzori toiduelamused

Kirjeldan siin küll ühe Armeenia küla (Tsahkadzor) restoranikogemust, aga see on olemuslikult nii oivaline, et selle põhimõtted on üle riigipiiride.


Läksime taksojuhi soovitatud söögikohta Burmunk, mis on ühtlasi ka restoraniarvustustes tripadvisor nr 4 selles külas. See elamus oli võrratu. Restoran asub mäe küljel: tegemist ei ole mitte ühe suure hoonega, vaid see moodustub pisikestest, erineva suurusega privaatkabiinidest. Kui meile esmalt öeldi, et kohad on kõik täis, siis lõpuks ei suutnud ettekandjad minu armsama sarmile vastu panna ja majutasid meid ühe vene perekonnaga ühte kabiini, mis oli väga meeleolukas kogemus.

Menüüd, kui sellist seal ei olnud, ettekandjad lihtsalt rääkisid, millised on meie valikud, endal paksud kampsunid seljas, sest nad jooksid terve õhtu mööda talviseid treppe üles ja alla.
Mis siis teeb selle koha niivõrd võluvaks? Lihtsus, seda korrutavad kõik tunnustatud kokad ja seda olen ma ise korduvalt tajunud, eriti kord Rumeenias. Toitu ei ole vaja ajada liiga keeruliseks ja teiseks – las tooraine kõneleb ise enda eest. Eelroaks toodi lauale tomati-kurgi salat vaagnatäie rohelisega – hapuoblikamoodi (aga mitte maitsega) lehed, rohelise sibula varred, patersell, paprika, oliivid. Kõrvale kahte huvitavad kohalikku juustu, millest üks meenutas brõnsat ja teine meenutas tekstuurilt ja kreemilisuselt venivat vahukoort, kuid maitse oli hoopis teine. Me pigistasime kõigele sidrunit peale ja ahmasime, nagu poleks seda kunagi varem saanud. See oli jumalik – nii naeruväärselt lihtne ja samas täiesti uskumatult maitsev. Suurepärane kooslus toitvast juustust ja kergest taimsest toorainest.
armeenia1

Kaladest oli valikus forell ja sterlet. Valisin muidugi viimase – tegemist on tuura väikse sugulasega. Mu armsam valis lambaliha. Kui siis kala toodi, siis ahhetasime mõlemad – see ei olnud üks väike lõik, vaid terve taldrikutäis mõnusalt grillitud ja suitsumaitselisi kalapalu. Kala oli maitsestatud vaid soolaga, elaval tulel grillimisega kaasnes suitsumaitse andiski kalale tema tõelise väärtuse. Mitte ainult seal, vaid ka hiljem nägime, et vähemalt sterletit ja tuura serveerivad nad kalakaupa. Õnneks lambakandik oli väiksem, muidu me oleksime olnud püstihädas 🙂 Me sõime ja jõime ja pühkisime varrukaga vaid rasva, isegi vestlust, rääkimata suudlemisest ei olnud aega pidada. Sellel hetkel oli tõesti tunne, et me oleme sattunud rahvuslikku muinasjuttu. armeenia2

Kõik see ilu koos pudeli punase Armeenia parima veiniga Karas (poes maksab 11 €) maksis 40 €.
Suure osa kalast lasime kaasa pakkida. Nad ei toonud selleks plastikkarpi, isegi mitte pakkepaberit, vaid kasutasid selleks ülisuuri õhukesi lavašše. Ulme.
armeenia3
Toit oli väga lihtne, aga ülimaitsvalt valmistatud – elaval tulel toidutegemise vastu ei saa mitte miski! Põneva kogemuse andis ka võõraste inimestega ühe pika laua taga söömine – ruum oli piisavalt suur, et kolm väikest seltskonda ära mahuks, samas säiliks kõigi privaatsus.

Advertisements

One comment

  1. Pingback: Lääne-Ukrainast, söögist ja mineraalveest | Küllusesarv

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: