Peresõbralik restoran Ameerikas ja NBA

Kirjutan Ameerika stiilis peresõbraliku restorani kogemusest. Käisime nädalavahetusel väljas ja otsisime parimat kohta, lootes seda küll leida downtowni, aga Phoenixis paraku ei ole kesklinnas ühtegi pereväärtustele pühendatud restorani – “eks maa ole kallis ja seal aetakse muid asju”, arvas mu armsam.new-folder6

Ennekõike lummas meid teenindus, mida ma juba eelmises postituses kiitsin – teenindajad tutvustavad ennast alati, (ka lihtsates söögikohtades) ja ütlevad, et kui on probleeme, siis me pöörduksime nende poole. Nad pööravadki reaalselt tähelepanu ja tegelevad kliendi soovidega ja pakuvad välja parimaid lahendusi. Istusime maha ja esmalt toodi lastel plastiliini moodi peenikesed pulgad, millest oli võimalik asju voolida. Nii ettenägelik! Kui me uurisime, kas sellest on hullu, kui lapsed hakkavad üks hetk laudade vahel jooksma, siis selle peale vaid naerdi ja öeldi, aga lapsed ju nii teevadki. Lisaks aidati menüüd lugeda, selgitati toite ja jagati lahkelt soovitusi. Menüüd oli kirjas, et kõik on värsketest toorainetest ja külmutatud kaupa nad ei kasuta. Ja! Nad grillisid elusal tulel, mis on lihtsalt oivaline.

new-folder5

Muuseas, Ameerikas on magustoidumenüü tihtipeale eraldi ja see tuuakse lauda alles hiljem.

On teada – kui laval on püss, siis see teeb ka etenduse jooksul pauku. Ja kui söögikohas on pisike ilutiik, siis ka kukub mõni laps sinna sisse 🙂 Ja kui kiiresti ja abivalmilt tegutseti – sekundi pärast olid kuivad lapid ilmunud ja peagi oli laps uutes rõivastes. Ja isegi nutma ei jõudnud hakata 🙂

Igal osariigil on oma maks ja see lisatakse igale ostule – nii restos kui poes. Kui Euroopas on jootraha jätmine valikuline, siis Ameerikas pigem kohutus – tavaline on 15%. On kordi, kus tšekile on välja arvutatud soovituslikud summad, mida jätta. Kuid kui teenindus lonkab mõlemat jalga, siis tõesti jätma ei pea. Hotellides aga lisatakse ka resordi maks. Kui neid suurusjärke teada, saab umbkaudu hinna välja arvutada. Kuna Ameerika elatustase on kõrgem, siis hinnad on Eestiga võrreldes kallimad.

Kuna meile tundus, et Ameerika reisi hulka peab kuuluma ka NBA mängu vaatamine, siis laupäeva õhtul külastasime Phoenix Talking Stick resort arenat. Istusime kõrgel, peaaegu lae all. Võrreldes Eesti korvpalliga, mille ajal ma vaikselt tukun ja ootan lõppu, (kui ei ole tegemist just suure rahvakogunemisega, mida ma väga naudin), siis Ameerika stiilis vaatamise ajal ei jõudnud tulla isegi haigutus. Iga nautukese aja tagant võttis keegi time out`i ja selle aja jooksul toimus tringel-trangel – küll näidati ekraanidelt videosid, küll esinesid isad oma tantsunumbriga, siis jälle roosades sätendavates kleitides tütarlapsed ja sekka ka cheerleadersid.

Pidevalt hoiti vaatajatel vererõhku üleval – küll lennutati rahva sekka t-särke, küll näitas kaamerapilt pealtvaatajate lehvitusi ja tantsunumberid suurel ekraanil. Kui vastasvõistkond aga ründas, siis ekraanidel sähvisid kirjad Deee-feence ja kõik röökisid kaasa. Sähvisid tuled ka palliplatsil toimuva etteaste ajal. Täielik šõubisnes. Ja vahepeal mängisid kaks võistkonda ka võidule. Päris halva tehnikaga, nagu kommenteeris mu armsam.
20161112_203458

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: