Walnuti ja Grand Canyoni rahvuspargid

Tee kanjonini oli kurviline ja käänuline: “ma mängiks nagu arvutimängu” naeris mu armsam ja andis aga gaasi. Tore on kohe vaadata, kuidas ta lõbutseb.

Liikudes jõudsalt canyoni poole tegime sissepõike Walnuti, kunagisse indiaanlaste kalju sisse rajatud elupaika, kes olid kord sinna rännanud tuld purskava vulkaani eest. Päike siras ja ülalt kaljunukilt oli mõnus alla kiigata ja kujutleda kuidas punanahad seal ringi jooksid ja huilgasid. Kuna mind kimbutas veel eelmise päeva kõrgushaigus, siis me väga sügavale alla ei läinud, et mitte jälle hakata kõrgustevahega mängima ja endale rohkem haiget tegema.walnut-ja-grandcanyon1

Ja lõpuks jõudsime Grand Canyonist kiviviske kaugusele. “Selline tunne, nagu oleks Marsil” õhkas mu armsam. “Kõik on nii punane”… Eelmisel nädalal Phoenixi bridžiklubis mängimas käies, oli ta saanud vihje, et alustaksime oma lähenemist kanjonile Cameroni poolt mööda 89 maanteed, kus on liiklus väga hõre, kuna tavaliselt sisenetakse mööda 64 maanteed ja seal liiguvad suured massid.

Esimene peatus oli niisiis suure maalõhe juures, kus paistsid mürakad kivipinnad vastu. Tagantjärele mõistsin, et tegemist oli vaid pisikese ja kitsa avavusega, mida maapind meile avas. Oli hea näha kaljusid nii lähedalt, sest hiljem olid vaatepildid nii mõõtmatult suured ja raskesti tajutavad. walnut-ja-grandcanyon2

Teel kanjoni ja tagasi nägime põldudel pisikeste majade ja treilerite asulaid. Näib täiesti uskumatuna, et keset mitte midagi, tühjust, kus pole võimalik maadki harida, on inimesed endale asulad moodustanud. Ja seal meile tunduski, et kohtusime Trump valijatega.walnut-ja-grandcanyon3

20161109_155740

Ülal kanjoni serval seistes on kuulda all mäslevat Colorado jõge. Crand canyon on pikk 30 km ja selle ääres lookleb asfalttee. Iga mõne aja tagant on võimalus turvalistelt vaateplatvormidelt imetleda kanjoni ilu ja teha temast lõputuid pilte. Ka kanjoni põhja viivad mõnest kohast jalutusrajad, aga selleks tuleb varuda mitu head tundi, mida meil sellel reisil üle ei olnud.

Meie külastasime ka rahvuspargi peakeskust, kus näidati filmi kanjoni tekkimisest. Minu jaoks oli esmakordne näha filmi kera pealt, millele kolm prožektorit saatsid pildi.taavi-mobiilist4

Grand canyonis mingit gurmeerestorani maalilise vaatega kaljunukil me ei kohanud. Ei Desesrt View Visitor Centerist teel Mather Ponti. Ühes punktis oli tore söökla ja teises sai pulbrist tehtud valmis suppi.

Positiivse toidunaudingu saime aga Flagstaffis süües mereande Red lobester`i söögiketis, kus tõesti serveeritigi homaare. Tüübid elasid fuajees suures akvaarjumis ja sealt neid püüti ja keedeti, mis annab tunnistust ka nende värskuses. Sõime nii homaaripitsat kui homaare ja mereande spragettidel. Hinnad sealjuures olid täiesti adekvaatsed. Tore sealjuures oli see, et saime süüa neid kõrbes!

20161108_213855_a

Teenindus Ameerikas on hea. Mu armsam, kes Ameerikat juba kordi varem väisanud, rääkis sellest juba ammu. Kuid nüüd, siin kohal olles, tajun seda isegi. Nii ettekandjad, poemüüjad, hotelli administraatorid, nad kõik panevad Sind tundma ülihästi. Nad küsivad, nad uurivad, nad helistavad tuppa, et saaksid oma tundeid nendega jagada. Hea teenindus ja päike on need, mida jään kindlasti taga igatsema.

Advertisements

One comment

  1. Pingback: Peresõbralik restoran Ameerikas ja NBA | küllusesarv

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: