Karlova Kohvikutepäev

Karlova võttis ette ja avas neljapäeval oma kodud ja südamed – käimas olid Karlova päevade Kohvikute (ja spordi) päev.

Olen kuulnud oma tuttavaid rääkivat ning arvan ka ise, et Tartus on vähe säravaid söögikohti. Toidud on head, aga ainult head, imesid ei juhtu siin…  Vastukaaluks pubiprae rasvasele praekarturile ja kesklinna keskpärasele glamuurile on pead tõstmas boheemlikult rustikaalne peatükk. Selle lõhna oli täis neljapäevane Kohvikutepäeva Karlova. 

Kui eelmisel aastal oli avatud vaid Tagahoov, siis sel aastal osalesid lausa 28 uut ja eriti uut kohvikut. Põnevus puges põue ja nii kiirustasime kõik Karlova. Ootusi otseselt ei olnudki, pigem oli huvi üldise toimimise vastu – kes ja kuidas on lahendanud oma söögikoha. Millised on hinnad, toitude tooraine ja milline on nende originaalsustase.
Oma hommikut ja õhtut alustasime uues kohvikus Karlova Kohv. Kui teile meeldib Põhjaka, siis see koht on just teile! Kui ta aga olete ilusa remondi, sümmeetrilise võileiva ja traditsioonilise kontseptsiooni pooldaja, siis endisesse Siilu poodi ümber kolinud boheemlaspesa kas jätab teid külmaks või suisa ärritab oma teisiti ehk lausa viltuse suhtumisega. Remont on tehtud täpselt nii nagu oleks see juba üleeile pooleli jäänud. Toit on aus, kindlasti on menüü originaalne, võluv ning maitsev, samas on selles on tunda boheemaslikku kulgemist. KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev9

Sarnase kontseptsiooniga oli ka Kesk 11 Taimetoidukohvik Lible. Astusime tagahoovi ja mu sõbranna A. õhkas – oo, olen sattunud Berliini! Ja tõesti, DJ puldist kostus üle hoovi mõnus chillout, eemal mängiti pinksi ja grillil valmisid vegeburgerid – peedi-kikerherne ning kikerherne-šampinjoni. Menüüs oli ka hummus ema tehtud leivaga. Ma ise armastan küll kaks grammi rafineeritumat toitu, aga koht oli äge ja ettevõtmine igati kunn. Hiljem kuulsime Barlovat väisates, et ka Barlovlaste käpp olla seal asjatanud.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev10

Mõnusalt üllatas Kesk 22 Punase kassi kohvik oma leidliku suhtumisega – kui Sul pole sisehoovi, kus võõrustada, tee oma piknik tänavale. Ja tõesti, läbi lahtise akna said esitada oma soovi, kuid lauda tõi tellitu käbe siresäärne näitsik. KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev3

Lauateenindust kohtas veelgi. Linda tänaval paiknes suure päikselise sisehooviga Linda Ubin. Tundus, et seal oli asjatamisse kaasatud kogu maja rahvas – naised tegid pannkooke, mehed grillisid, lapsed aga võtsid lauast tellimusi. Lahe! Meil olidki kõhud tühjad. Grilliroad olid nö. tüüpilised pubipraed – lõhe või ribi, sinna juurde kartulit, köögivilja ja kastet. Erilist maitseelamust sealt küll ei saanud, aga ainukordse ettevõtmise eest kohvikutepäeval tasub neid kiita. Muude pirukate reas on hea süüa vahele ka üks soe ja toekas praad. Kõrvale jõime õunamahla, mis oli serveeritud väikestesse limonaadipudelitesse. Oli selline tore perekohvik.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev4

 

Väike Prantsuse kreperii Õnne tänavas oli samuti lihtsalt ja lahtiselt end tänavale laotanud. Küpsetas seal aga nüüdseks juba kinniläinud Päris Pariisi omanik. Saba oli igaljuhul pikem kui omal ajal tema päris söögikohas.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev1

Kinnisvara kohvik oli minu jaoks kõige arusaamatum kohvik üldse, sest ma ei tabanud mitte mingisugust idenditeeti. Pirukad olid küll ilusad ja värvilised, aga serveering oli nii keskpärane, et pani lihtsalt õlgu kehitama. Kinnisvarabrošüürid seisid laual ja sinna nad ka jäid… Sain ka ampsu energiabatoonist – see oli magus ja pehme.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev5

Korraks põikasime ka läbi Spordikohvikust Kitzbergi tänavanurgalt, aga seal toimus pigem spordipäev, kui söömine. Laual korvis küll olid mõned muffinid ja pirukad, kuid leti taga istuv noormees ei teadnud nende kohta midagi öelda, et mis need seal teevad ja kellele kuuluvad… Küll oli staadionil käimas rattavõistlus, kus võistluspaarid muuseas loositi…KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev11

Päeva stiilseima kohviku tiitli annan ma julgelt Milla kohvikule, mis tegutses samanimelises vanakraamiäris. Kuigi meie kohale jõudes olid letid juba pooltühjad – kooki veel leidus, kuid soolast tehti samal ajal juurde, siis suupisted olid täiesti minu maitsele. Lihtsad, kuid klassikaliselt kokkukõlavate maitsekooslusega, serveeritud kaunitelt nõudelt, sealjuures arvestades värvide kokkukõlavust. Värske ciabatta, kreemjas feta, oliiviõliga rukola ja päikesekuivatatud tomatid. Jaa, pehme sai, oliiviõli ja juustuga. Mida Sa hing veel ihkad! Kui mängus on hea oliiviõli, siis teised toorained võivad olla seal juures lihtsad, sest hea õli muudab toidu hõrguks.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev6

Legendaarses Lev ja Leevikeses kohtasime ka liikuvat jalgrattakäru. Kui ma uurisin oma sõbranna A.lt, et kuidas siis võileib maitseb, siis ta vastas – on näha, et nad on näinud vaeva, aga kahjuks kotletimaitset tunda ei olnud. Ampsu ma siiski ei palunud. Küll läksin aga uurima kastmeid  – oo, veganjuust. Jaa, ma olen lugenud, et seda tehakse india pähklitest. Kuidkohates oma keelega kastet, jõuame taas tagasi postituse alguse boheemlastoidukultuurini. Taimne juust oli seekord tehtud kartulist, porgandist ja maitsepärmist. Mulle jääb siiski segaseks, miks peaks sellist kooslust juustuks nimetama. Nagu A. ütles, siis tema võtab seda kui toredat kastet, mitte kui juustu. Miks siis taimetoitlased panevad klassikaliste liharoogade taimsetele varjantidele selliseid nimesid – olge loomingulisemad ja mõelge ise uusi ja ägedaid nimesid välja, mitte ärge kopeerige. Kohati läheb see juba naeruväärseks. 

Magus küpsis oli aga tõesti mõnusalt külluslik.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev7

Niisiis, istusime Levis ja rüüpasime leedripuu veini, rääkisim juttu ja piilusime näitust. Rahvast oli palju, päike paistis. See oli üks kodune, soe ja turvaline kohvik, mis tõestanud oma headust juba mitmel aastal. Ja siis käisime teistes kohvikutes ja tulime tagasi ja jõime klaasi angervaksa veini. Ja kes teab, ehk oleks veelgi midagi võtnud, aga siis nad juba sulgesid.KarlovaPäevad 2016_Kohvikutepäev8

Karlovas oli toredaid kohtumisi ja mõnusaid hetki. Millegi täiesti uudse ja geniaalsega me ei kohtunud, siiski oli taas tore tajuda täiesti teistsugust – Karlova rütmi. Väga selgeks on välja joonistunud nn aguliromanss, mille nautlejaks ja loojaks olen ka ise veel mõned aastad tagasi olnud. See on ellusuhtumine, et sõbranna pööningult leitud tool on kindlalt etem poest ostetule.

Nagu mu sõbranna A. kunagi selgitas – paned õhtul tatra likku ja voilaa, hommikul ongi valmis puder, ei mingit keetmist. Kui selline suhtumine toiduvalmistamisse ei muuda teid tõrksaks, vaid paneb mõnust kõrvu kikitama, siis tulgem kindlasti uuel aastal Karlova Kohvikutepäevale! Ja selle tatra proovin ma kindlasti ükspäev ära.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: