Saint-Michel-de-Castelnau

Olles turul valinud välja parimad delikatessid – austritest siidrini – hakkasime sõitma külla nimega Saint-Michel-de-Castelnau, meie võõrustaja sugulased olid meie auks korraldanud lõunasöögi. Sõit kestis u tunnikese ja maantee oli igav kui Tallinnast Tartusse sõit. Sel ajal aga saime teada, et:

  1. Kiirteed Prantsumaal on väga kallid. Tehes väljasõite Bordeaux`ist lõunapoole, siis kolmetunnise sõidu eest tuleb kiirteemaksu tasuda 25 € ja seda ainult ühtepidi. Kokku on maksumus topelt ja lisandub muidugi bensiin. Siiski on ka alternatiivne Piibe maantee, mida mööda saab kohale kolm korda aeglasemalt, ent see eest tasuta.
  2. Piirkond, mida me väisame on tuntud kui tuvide küttimise piirkond. Kui on hooaeg ja Sul juhtub maja põlema, ei kuule ega näe seda keegi, sest kõik on metsas madistamas ja tuvipraeks ettevalmistusi tegemas. Siiski, siiski, vaid need, kellele see õnnis õigus laieneb. Ja see laieneb ainult vereliinipidi, kaugas siin ei toeta.

Kohale jõudes andsime siidrid külma, austrid kööki avada ja läksime ise vähe metsa poole. Kesk kirsivahtu aimasime pea iga majapidamise juures tuviaedikuid, nende suvituspuure kohtasime ka metsa all.

Bordeaux2

Söömaajad on siin rikkalikud – ainuüksi eelroog koosnes kolmes suupistest: foie gras (pardimaksapasteet) vahukoorega ja mangoga; krabivahuga saiasuupisted; pitsis serveeritud röstitud peet ja õun oliiviõliga. Kõrvale aga jumalik siider.

Lauas aga ootasid meid austrid – lisandiks sidrun ja omavalmistatud oivaline punase sibula vinegrett. Klaasidesse valandus Chateau de Valeyre Benezech.

Taavi

Olles lõpetanud selle meeliköitva hulluse, asusime pearoa kallale, milleks oli ahjus grillitud metskits. Imelisel kombel sai valida erineva valmidusastmega tükkide vahele. Liha oli pehme ja küüslaugune. See on üks vana retsept, millega omal ajal püüti peita halvaks mineva liha maitset, kuid on jätkuvalt populaarne ka tänapäeval. Gurmeekokad seda heaks ei pidanud kiitma, kuna tänu sissepandud küüslauguküüntele voolab liha mahl välja ja liha jääb kuivaks. Mina kui mitteametlik gurmeekokk seda siiski ei täheldanud ja nautis iga suutäit.

Vaagnad liikusid ning saabus liud, millele olid kuhjatud praetud puravikud. Jaa, seal on metsas seenelkäimine tohutult populaarne – on täiesti tavapärane süüa prae kõrvale lisandina seeni. Ja muidugi ka kohalikku rahvusrooga – friteeritud kartulit – siin kontekstis õnneks ahjus valminuna. Kõrvale jõime aga minu maitse järgi kõige paremat punast veini, mida ma eales on saanud – kahjuks seda pudelit pildile ei püüdnud ja nii tema ei tea.

20150322_140612b

Sellele järgnes juusturing selleri rosina salatiga.

Ja kõige lõpuks siis koogid. Majaperemees, kes on hariduselt kondiiter, aga töötab kohalikus puidufirmas tislerina, oli valmistanud kolme sorti hõrgutisi. Ümmargused kannavad nime „Armastuse kaev“. Ja sellesse kaevu uppuda oleks tõeline nauding! Tema sõnade järgi on kreemi näol tegemist vahtulöödud hapukoorega, mida koos hoiab vahukoore paksendaja. Kahjuks suhtlesime vaid tõlgi vahendusel ja rohkem välja meelitada ei õnnestunud.

20150322_145638_a

Kuid selline söömaaeg lihtsalt nõuab endale kaaslaseks mõnusat jalutamist metsa all, mida me siis ka rõõmsalt nautisime.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: